Mingi kahtlane soov oli mingi jutt kirjutada, niiet siin see on. Ei ootagi, et see teile meeldiks, aga kui meeldib on tore
Pealkiri on Mew'i kõige uuemast albumist kaks esimest rida.
Jon vaatas üle hämara laua oma kahte last. Vanem, Eric, sorkis kahvliga oma toitu ja ta ilme oli midagiütlev. Noorem, Lee, istus vaikselt ja ta pilk oli suunatud õue. Eric oli viisteist ja Lee kolmteist.
’’Ma lähen oma tuppa,’’ ütles Lee vaikselt, et lõhkuda vaikust. ’’Ärge mind segage.’’ Ta ajas ennast püsti ja kõndis kiirest trepist üles oma toani, lipsas kiiresti sisse ja pani ukse kinni.
Toas valitses hämar valgus, mis tuli ühest lambist toa nurgas. Lee vaatas seda mõne hetke ja läks oma lemmikkohta toas, kus olid ta kitarrid. Ta võttis ühe kätte ja hakkas mängima oma lemmiklaulu.
Lee ei teadnud, kui kaua ta mängis, aga lõpuks ta oli unustanud reaalsuse ja ela ennast täiesti laulu sisse. Ta võpatas, kui kuulis, et keegi ta uksele koputas. Lee avas ukse, ja üllatus, kui nägi oma venda.
Eric oli suurepärane, ta mõistis Lee’d igal sammul. Kui nad olid väiksemad, veetis Lee aega ainult temaga. Nad olid üksteisesse kiindunud. Nagu parimad sõbrad. Neil oli sama muusikamaitse, isegi välimuselt olid nad sarnased. Mõlemad üsna lühikesed, helepruuni juuksepahmakuga, sini-rohelised silmad.
Lee muigas ja lasi Ericu sisse. ’’Mis on?’’ küsis ta, kui Eric ennast Lee voodil välja sirutas ja pani maki mängima. Ta keeras seda vaiksemaks ja lausus muiates: ’’Ma teadsin, et see sul pausi peal on,’’
Lee pööritas silmi, vajus maha istuma ja küsis uuesti. ’’M i s on?’’
Eric vaatas kulmu kergitades Lee poole. ’’Ma lähen homme Trondheimi. Tuled kaasa?’’
’’Kas sa lähed üksi?’’
’’Kui sina tuled ka, siis ei, aga kui sa ei tule, siis jah.’’
Homme on laupäev. Miks ka mitte, mõtles Lee. Ta noogitus.
’’Tore,’’ ütles Eric ja hüppas püsti ’’Ole kell … üksteist valmis.’’ Ta sulges vaikselt ukse ja oli kuulda, kuidas ta oma tuppa läks, ümisedes aeglast laulu.
Lee läks alla. Isa istus diivanil ja vaatas väga unise pilguga telekat. Lee istus ta kõrvale ja heitis talle uudishimuliku pilgu. Isa ei öelnud midagi.
Lee tundis vajadust välja joosta. Lihtsalt joosta, tunda kuidas tuul ja vihm vastu ta nägu peksavad. Aga tal polnud kuhugi minna. Ta tahaks otsida üles oma ema.
’’Jon, kus mu ema on?’’ küsis ta. Lee arvates oli palu parem kutsuda vanemaid nimepidi.
Jon vaatas aeglaselt talle otsa, näos peegeldumas segadus ja ootamatus.
’’Miks sa seda küsid?’’ küsis ta ja ta silmad tõmbusid kissi.
Lee ei saanud küsimusest aru. Tal oli õigus teada.
’’Mul on õigus teada.’’ ütles ta ja vaatas korra trepi poole, kuna oli kuulnud seal liikumist.
’’Ta on Taanis,’’ mühatas Jon kiiresti ja vaikselt. Siis pööras ta pilgu tagasi telekale.
Pealkiri: No more stories are told today. 
Kolm Juul 07 2010, 09:10
