Mõtlesin, et kirjutane veel ühe järjeka, lihtsalt niisama. Ja mul pole veel õrna aimugi, millest se räägib(peale õudusunenägude)

Ma avasin oma silmad. Tuba oli täiesti valge, sest aknast paistis sisse täiskuu. Vaatasin ringi. Jälle olin ma sohvale magama jäänud. Must kutsikas mu süles tõstis oma väikese pea ja vaatas mulle oma suurte kastanitooni silmadega otsa. Silitasin tema pikki kõrvu ja avasin oma läptopi, et kella vaadata. Automaatselt hüppas lahti MSN. Vaatasin kella. Kell näitas 05.23. MSN’is oli hetkel vaid minu onupoeg Hardon. Nüüd sain teada, miks ta tundide ajal pidevalt magama jääb.
Terranova- see oli mu kutsika nimi- ronis mulle sülle ja keris end mõnusasti kerra. Keerasin raadio vaikseks ja lülitasin sisse oma lemmikraadiojaama- Power Hit Radio. Siis panin tuled põlema ja läptopi lauale. Võtsin hetkel pooleli oleva raamatu- see rääkis kolmest teismelisest, kes läksid põrgusse. Tõstsin kutsika oma korvi ja alustasin lugemist. Terru vaatas mind oma hetke oma kurbade kutsikasilmadega ja jäi siis magama.
„Kui vana sa oled?“ küsis hääl.
„Neliteist,“ vastasin väriseva häälega.
„Kahju,“ ütles võõras häälega, milles küll mingit kahetsust ei olnud.
„Mis on kahju?“
„Kahju, et sa nii noorelt surema pead. Sul oleks nii ilus elu olnud.“
„Aga kas teate, ma ei pea üldsegi surema,“ teatasin kindlalt, kuigi mu hääl ilmselt reetis mu.
„Või nii? Ma võtaks su hea meelega oma naiseks,“ ütles hääl mõtlikult.
„Ahah, või nii? Kes te üldse olete?“ taipasin viimaks küsida. Hääl hakkas kurjakuulutavalt naerma.
„See ei ole üldse oluline. Kuid nüüd on su surmatund käes.“
Tundsin, kuidas jõud minust kadus. Suudsin vaid karjuda, kui pimedus mu endasse haaras.
Hüppasin sohvalt püsti, ise ikka veel karjudes. Terru hakkas niuksuma ja ei jäänud enne vait, kui mina seda tegin. Vaatasin väikest kutsikat. Hirmunud loom oli pugenud oma pesa tekkide alla. Raamat vedeles põrandal. Panin selle ruttu lauale ja võtsin vaese Terru sülle. Vaatasin uuesti kella. Märkasin ehmatusega, et olin kooli hiljaks jäänud. Otsisin oma äratuskella, et sellele kätte maksta, kuid ei leidnud seda kusagilt. Kehitasin õlgu ja tõstsin kutsika ning koolikoti sohvale. Urgitsesin koti põhjast oma päeviku välja ja avasin selle uuelt nädalalt. Vaatasin tänase päeva tunde ning nähes, et teine tund(kuhu ma poole peale jõudnud oleksin) oli matemaatika. Matemaatikaõpetaja hr. Rews ei sallinud mingeid vabandusi. Niisiis otsustasin üldse mitte kooli minna. Vahetasin riided ja andsin Terrale, Robbie’le ning Kassile süüa. Robbie on mu venna labrador, kelle eest pean hoolitsema mina, sest mu vend läks ülikooli ja Kass on lihtsalt meie kass.
Pärast kiiret röstsaia kerisin end koos kahe koeraga diivanile ja vaatasin Discovery Channelit. Kuidas madu sööb hiiri. Kohutavalt armas.

Wow, midagi huvitavat peaks sellest tulema

Mitu järjekat samalajal? Pole lugenud seda veel.

Jätka, selest jutust võib veel asja saada.

Okei, jätkan, aga Mõrvade Häärberi on ikka esmane

on jap hea, oojaa, vaadata kuidas madu hiiri sööb, onjaa armas, kats annaks sulle tappa kui ta näeks seda

No ta ei näe... loodetavasti.

Jätka kindlasti!

Jätka..jätka..jätka...

Mulle meeldib see.

Jannu, kats sai teada

Aga ma tean, millest kirjutada. Selgeltnägija Nastja aitas


Kui saade läbi sai, istusin veel tükk aega ühe koha peal ja vahtisin tuhmil pilgul telekat. Ma ei pannud sugugi tähele, mis ekraanil toimus, kuid kuulsin äkki, et telefon helises. Hakkasin püsti tõusma, kuid koperdasin millegi otsa ning lendasin ninaga vastu lauda. Ajasin ennast püsti ja nägin, et lauale langesid verepiisad. Tõmbasin käega piki üle nina ning seejärel kätt vaadates märkasin, et see oli üleni verine. Võtsin puhta, vasaku käega telefoni, kuid helistaja oli juba kõne lõpetanud.
Läksin vannituppa ja panin vannivee jooksma. Siis pesin kraanikausis oma näo puhtaks. Oma ehmatuseks tundsin, kuidas veri mööda mu kaela alla voolas. Kiskusin kiiruga kõik riided seljast ja hüppasin vanni.
Terru jooksis klähvides vannitoa poole. Jälle ajas kass teda taga.
„Kass!“ käratasin ja Terru rahunes maha. Saba jalge vahel sibas väike must loomake vannituppa ning puges kapi alla.
Kui ma lõpuks puhtaks sain, panin selga puhtad riided. Viskasin mustad riided vanni ja valasin purgitäie Vanishit kogu selle supi peale. Seejärel läksin Robbie ning Terruga jalutama. Läksime läbi pargi ja seal oli mingi vene vanamutike, kes müüs vanu ajalehti. Lehed olid väga odavad. Pealkiri oli gooti kirjas:“Vaimud, tondid ja kummitused.“
Ostsin ühe lehe, sidusin Robbie pargipingi külge ja istusin ise pingile. Terru hakkas niutsuma. Tõstsin ka tema pingile ning avasin ajalehe.
Esimesel lehel oli artikkel selle kohta, kuidas taldrikuga vaime välja kutsuda. Jäin põnevusega lugema. Kahe lehekülje pikkune artikkel lõppes hoiatusega:“Enne taldrikuvaimude väljakutsumist olge veendunud, et see on ohutu.“ Mida see veel tähendama peaks?
Eneselegi märkamatult olin terve lehe läbi lugenud. Sidusin Robbie rihma pargipingi küljest lahti, tõstsin kutsika oma sülest maha ja lippasin koos kahe koeraga kodu poole.
=
Vannituba oli katastroof. Kiiruga asusin seda koristama. Kui ma sellega lõpuks valmis sain, otsustasin ma ühte ajalehest loodud katset teha. Selleks oli vaja kahte peeglit ja kahte küünalt. Lehes oli kirjas, et kui peaks midagi portaali sarnast tekkima, tuleks kiiresti küünlad kustutada. Panin kõik vajaliku keldris õigesse asendisse. Panin küünlad põlema, võtsin Terru julgestusekls kaasa ja kustutasin tulle.
Peagi tekkis peeglitesse mingi portaal. Katsusin küünlaid kustutada, kuid oli juba hilja-see imes meid endasse.

iswer sa pead jätkama,liiga hea =)

Lemmik. Jätka!

Tore, muidugi jätkan!

Oo, väga hea magic

aappii, mis ta tegi kui teada sai??? niiihea jutt:D

Sai teada misasja?

Helistaja oli kõne lõpetanud vist? Seda ta mõtles?
Nagu nii hea jutt!

tegelt mõtsin katsi:)

Aaa

Uuuus osa

Minu esimene mõte oli oma väikese koera kohta. Kus ta on? Kas kõik on korras?
Alles siis mõistsin, et mul pole isegi oma asukohast mingit aimu.
Ümberringi oli mingi lilla valgus, millele tekitasid mustreid roosad laigud. Laigud jooksid minust imekiirelt mööda ning taipasin, et langen kiiresti. Küsimus oli kus. Vaatasin üles ja nägin Terrut. Katsusin teda kätte saada, kuid ta oli liiga kaugel.
Peagi oli ta mu silmapiirilt kadunud, kuulsin vait tema hädist klähvimist. Vaatasin alla. Nägin aina suurenevat valget laiku. Peagi libisesin selle sisse.


„Kui vana sa oled?“ küsis hääl.
„Neliteist,“ vastasin väriseva häälega.
„Kahju,“ ütles võõras häälega, milles küll mingit kahetsust ei olnud.
„Mis on kahju?“
„Kahju, et sa nii noorelt surema pead. Sul oleks nii ilus elu olnud.“
„Aga kas teate, ma ei pea üldsegi surema,“ teatasin kindlalt, kuigi mu hääl ilmselt reetis mu.
„Või nii? Ma võtaks su hea meelega oma naiseks,“ ütles hääl mõtlikult.
„Ahah, või nii? Kes te üldse olete?“ taipasin viimaks küsida. Hääl hakkas kurjakuulutavalt naerma.
„See ei ole üldse oluline. Kuid nüüd on su surmatund käes.“
Tundsin, kuidas jõud minust kadus. Suudsin vaid karjuda, kui pimedus mu endasse haaras.


Avasin silmad. Olin pimedas ruumis, kuid mis kõige olulisem- Terru oli minuga.
Kas me olime surnud?
Küsisin seda tühjuselt ja ehmatasin kohutavalt, kui mu kõrvus kõmises: EI
„Kes sa oled?“ küsisin järgmise küsimuse.
„Mina olen Ihy, laste jumal, juhuks kui sa Egiptuse mütoloogiat ei tunne. Sul on vedanud, et Osiris su läbi laskis, nende portaalidega ei mängita. Kahjuks pean ma su edasi saatma. Sa ei ole enam päriselt laps, või mis?“
Noogutasin. Eikusagilt avanes luuk ja me langesime edasi.

Nummi =)

Jajaa

Onn juuu xd nüüd lugesin läbi xd

vväga hea ju, isegi nummi jah

Võtsid minu teema...

Kuule mina tegin enne!

millal uus osa tuleb ? loodan et millalgi võtad kirjutamise ette . . . .

Working on it right now
Ehk on mul rohkem aega seda teha, kui MH otsas on

Toreee . =)

Ma ei suuda seda hetkel kirjutada, ideed on otsas.