1. osa - Mask ehk kuidas kõik algas.

Amy sammus närviliselt ühest toast teise, oodates mingitki märki oma vanematest. Kell näitas poolt üheksat ning Sigatüüka Ekspress pidi lahkuma kell üksteist. Tütarlapse vanemad lubasid juba poolteist tundi tagasi, et tulevad viie minuti pärast. Amy viskus toolile ning vaatas närviliselt enda ette maha. Viimaks tõusis ta otsustavalt ning sammus maja ülemisele korrusele.
Soovides kiirelt kohvrid alla tuua, sundis teda aga peatuma vanemate toa uks, mis alatasa lukus seisis. Hetkel aga oli see praokil. Arvates, et vanemad kiirustamise tõttu lukud peale unustasid panna, tõmbas Amy ukse pärani.
Suu üllatusest ammuli sammus ta mööda valget ning kohevat vaipa peeglilauani. Tahtmatult heitis ta pilgu peegilisse, millest vaatas vastu pikk ja kõhn, umbes kuueteistaastane tütarlaps. Tumepruunid juuksed kuklasse seotud ning tukk otseks kammitud, jättis ta endale üsna korraliku mulje. Tumerohelised silmad vaatasid säraval ning üllatust täis pilgul peegli kullaga ääristatud ümbrist ning suu oli koos valgete hammastega üllatunult paokil.
Viimaks keeras Amy end ümber ning vaatas tõsiselt ringi. Üllatav oli see, et ta ei mäletanud ainsatki korda, kui oleks seal käinud. Vanemate voodi oli otsekui mingisugune võimas lava, mis hõivas peaaegu poolt toast. Mustast puidust karkass oli peaaegu peidus tumerohelise päevateki all, millel mitte ainsatki kortsu polnud. Laud, mis keset tuba seisis oli klaasist ning selle ümber seatud kolm valgest puidust tooli. Kaks tugitooli ning raamaturiiul olid pea ainuksed asjad, mis tuumi kodusemaks muutsid, olgugi, et raamatud tumedast nahast kaantega ning tugitoolid hallid olid.
Riidekappi polnud Amy märganud. Üllatavalt väike tundus see pruun kapp kõige selle muu uhkuse taustal. Kulme kergitades silmitses tüdruk hetkeks öökappi, mille seierid juba üheksat näitasid. Sisse hingates kõndis Amy riidekapini ning avas uksed. Esiti astus ta sellest koheselt eemale ning silmitses seejärel uskumatusega suurt ruumi, mis üleni riideid täis oli riputatud. Viimaks astus ta vaid paar sentimeetrit kõrgemale kappi, mis suure esiku mõõdu välja andis.
Sobranud paar minutit kõige selle keskel, väljus ta kapist, käes mingisugune väike karp. Amy sulges kindlalt ukse ning vajus ühte valgetest toolidest, asetades karbi lauale. Silmitsenud seda mõnda aega ettevaatlikult, libistas ta sõrmedega kaane pealt ning süvenes selle sisusse.
Esmalt vaatasid talle vastu mustad sõrmkindad, mis kahtlemata ema omad olid. Neiu tõstis need ettevaatlikult kõrvale ning jätkas vaatamist. Järgmiseks märkas ta paari kokku murtud paberilehte, mis tihedalt täis kirjutatud olid. Mõeldes need läbivaatamiseks enda tuppa võtta, tõstis tütarlaps needki kinnaste peale.
Üllatus kasvas üha enam, kui karbist ilmus välja mask, mida oleks olnud sobiliks mingil karnevalil kanda. Siiski tundus see käes kummaliselt raske, nagu poleks materjal mingist raskest metallist. Amy silmitses üllatunult selle pisikesi silmaauke, märgates peagi, et mask kataks kogu näo.
Tüdruk sammus teisi asju sinna paika jättes peeglini ning kinnitas maski näole. Judisedes järgnevast pildist, rebis Amy maski ning viskas selle hingeldades karpi. Kuuldes ukse kerget paugatust alumisel korrusel, toppis ta ka ülejäänud asjad tagasi. Pressinud kaane peale, jooksis ta oma tuppa ning peitis karbi kohvrisse. Seejärel kiirustas ta alla.
"Oh, Amy! Anna andeks, tööl oli väga kiire," sõnas kööki astunud naine, kes oli Amy täielikuks vastandiks oma pikkade, heledate juuste ja hallide silmadega. Naine oli Amy'ga pea sama pikk ning hoopis teistsuguse häälega. Talle järgnes kohe mees, kellelt Amy arvatavastu oma välimuse pärinud oli. Too noogutas tüdinult ning sammus üles, et tütre kohvrid alla tuua.
"Klausil oli veel kiirem, kui mul," seletas Amy ema ning ühe võlukepiliigutuse peale sööstsid mustad nõud karaanikaussi, kus nad end ise vee all pesema hakkasid.
"Jah, seda ma arvasin. Kuid, kell on juba kümme. Meil veab, kui me õigel ajal rongijaama jõuame," seletas tüdruk, võttes nagist oma jaki. Klaus oli pakid juba autosse viinud ning paari minuti pärast algas tavalisest kiirem sõit rongijaama poole.

Ma ei ootagi asjalikke arvamusi. (:

Norm... millal edasi tuleb?

Siis on hea.

Ma olen selle ehpfk's lõpuni lugenud. Väga meeldis.

Väga huvitav tundub olevat.

Noh, ma ei oska alguse põhjal midagi öelda, kuid tundub okei.

Grr...tahan uut!!!

Edasi ei lähegi w?

Nojah, mul on küll pisut kartust, et ta pooleli jääb

2. osa - Saabumine ehk uus koolikord.

Auto peatus krigisedes parklas ning Amy ladus oma kohvrid ning korvi kärule, millega rongijaamas liikuda. "Oh, tore. Meil on tervelt viis minutit," lausus Helen, raputades varukat peale kellale, mida ta just vaadanud oli.
Perekond suundus platvormile üheksa ja kolmveerand, milleks tuli ühest tahkest barjäär läbi sõita. Vanemad kallistasid Amy't ning hoidsid silma peal, et tüdruk rongi jõuaks. Täpselt kell üksteist vilistas ekspress valjult ning rong hakkas sõitma. Mitmed perekonnad lehvitasid sellele järgi, kuni ekspress nurga taha kadus.
Amy lohistas oma kohvrit mööda vahekäiku, kiigates vahel sisse kupeeakendest või ustest. Viimaks leidis ta ühest kupeest Rebeca ning Glenice, kellega ta juba esimesest klassist saati hästi läbi sai.
"Amy! Me mõtlesime, et sa ei tulegi," naeris pikem, tõsise vaatega tütarlaps.
Amy pilgutas silma ning raputas hajameelselt pead. "Mina ei jäta kunagi tulemata, Rebeca. Sa peaksid sellest olema juba aru saanud," lausus ta muiates ning silmitses mööduvat loodust. "Kui hea on tagasi minna, meie viimane aasta!" ohkas ta ning naeratas mõlemale sõbrannale.
Glenice libistas kupeeukse kinni ning turtsatas. "Jummel, ma ei saa aru, kuidas keegi suudab ühte gryffindorlasest närvipundart taluda."
Amy noogutas kaastundlikult kuid muigas mõttes. Glenice'le käis Potter alates viimasest aastast veel rohkem närvidele, kuna oli sunnitud vabade kohtade puudumisest Mustade Jõudude Vastases Kaitses temaga koos istuma.
"Loodetavasti ei tule tal jälle pähe alles viimasel hetkel klassi siseneda," tusatses Glenice, kuid tundus juba palju rohkem enda moodi. "Mis te suvel tegite siis?" ümises ta muiates.
Rebeca valgustas neid veidi sellega, et oli käinud Pariisis ning Viinis oma sugulastel külas, viibinud palju aega linnas ning Diagonil, otsinud igasuguseid huvitavaid raamatuid ning külastanud St. Mungot.
"Miks sa seal käisid?" päris Amy arusaamatult, mõeldes, kas ta polnud tõesti midagi kuulnud. Sõbranna tema vastas kehitas õlgu.
"Noh, ma ei tea, mis täpselt juhtus. Igatahes oli mu vend seal... suuremat sorti shoki ja mingite väikeste vigastustega," seletas ta ükskõikselt. "Ma ei ole temaga läbi saanud, kuid see oli päris jube."
Juttu jätkus kolme sõbranna vahel kauaks ning ka rongi peatudes tundus aega väheks jäävat. Lõbusalt lobisedes kandsid õpilased oma asjad tõldadesse, mis neid kohe Sigatüüka poole sõidutama hakkas. Paarkümmend minutit sõitu ning varsti olid nad kohal.
Tavalisest tõsisemate nägudega professorid kõndisid vestibüülis, juhatades esimese klassi omasi õigetesse kohtadesse ning suuremaid saali. Tundus, nagu lasuks Sigatüüka peal mingisugune nukker hädaoht, mis kõik hajameelseteks ning salapärasteks muudab. Glenice, Rebeca ja Amy maandusid Slytherini laua taga ning vaatasid ilmselge heameelega, kuidas esimese klassi omad värisedes keset saali seisid. Sõõlamine algas, olles tavapärasest veel lühem. Kolm õpilast Slytherini, üks Ravenclaw'i ning kaks Hufflepuffi ning Gryffindori. Vähemalt pidusöök oli tavapäraselt maitsev.
"Nüüd aga," alustas professor McGonagal tõustes, "tahaksin ma teile tutvustada meie uusi personaliliikmeid ning muudatusi, mis on koolis tehtud. Meie uus Mustade Jõudude Vastase Kaitse õpetaja on professor Thomas Sesam!"
Tusase näoga võlur tõusis laua taga püsti ning vaatas rahulolevalt Gryffindori lauda, mis paljud teiste majade õpilased kulmu kortsutama pani.
"Ning meie uus nõiajookide õpetaja, professor Jane Maklaud." Nende sõnade ajal tõusis noor naine teises professorite poodiumi otsas, panned paljud slytherinlased õudusest ahhetama. Jane oli pikkade, blondide juustega pikk naine, kelle ilmes oli teatud rangust. Tundus, nagu pakuks talle kohutavat lõbu plaksutavate õpilaste ees seismine.
"Milline vastand Snape'le või Slughornile," sosistas Glenice lõbustatult. Küllap arvas tüdruk, et tema hakkas uue professoriga hästi läbi saama, sest esmapilgul paistsid nad tõepoolest sarnased.
"Ja midagi ka sellest õppeaastast," jätkas McGonagal kergelt ärevama hääletooniga. "Astronoomia tunnid toimuvad tornis üks kord nädalas alates neljandast klassist, aurorite järelvalve all. Siganurme lubatakse vaid seitsmenda klassi õpilasi kolme kaupa. Maagiliste Olendite Hooldamise tunnid toimuvad vangikoobastes," seletas ta mureliku ilmega. Mõned seitsmendikud, kes ootasid rõõmuga oma viimast aastat, vaatasid pahaselt professoreid.
"Samuti," lausus McGonagal juba tugevama tooniga, "tuleb Sigatüükasse tagasi Draco Malfoy, kes leiti ilmsüüta olevat."
Viimased sõnad olid öeldud tugeva kahtlusega, kuid Slytherini laua õpilased hakkasid erutatult sosistama. Gryffindorlased tundusid aga lausa mõrvarlikult vihased.

Nii kergelt te sellest ka ei pääse. -.-

Pääseda pole vaja, see tundub väga huvitav. Ootan järge.

Mul on endal Mk , aga ma siia ei lisa , vast natuke liiga mõtetu aga see tundub lahe , eks ma siis lisan ise ka

Laheee!! Muide, kas Malfoy tuleb õpsi või õpilasena? Muidu tundub ta nagu kooli lõpetanud olevat.

No tee ruttu edasi : ) , huvitav .

Jutt annab ise vastused.

3. osa - Üllatus ehk karbi saladuste avaldamine.

Hommik saabus kõigi jaoks ilmselgelt liiga vara. Slytherini puhketoas käidi ringi väga loiult, otsekui oleks mingisugune unisus terve lossi endasse haaranud. Vaid Amy istus täiesti ärkvel olles oma voodil, mõeldes sellest kummalisest karbist oma kohvris. Siiski tõusis ta voodist, vahetas riided ning suundus esimeste seas hommikusöögile.
Glenice saabus paar minutit pärast teda. "Ma ei suuda. Kellad oleks nagu öösel olnud paar tundi edasi keeratud," ohkas ta väsinult ning vajus oma tavapärasele kohale söögilauas. Amy noogutas talle, mõtlik pilk silmis.
"Sa arvasid, et Draco siia veel tagasi tuleb?" päris ta varsti, tõstes endale siiski veidi süüa.
Glenice kehitas õlgu. "Ma arvan, et siin on tal.. kodune. Arvestades tema vanemate seisukordi," lausus ta varsti ükskõikselt. Glenice'i ei huvitanud kunagi, mis teistega toimus, või kuidas neil parajasti läks.
Kui kõik õpilased viimaks söödud said, sammus Jane, kes oli ka uus Slytherini majavanem - Slytherini lauani ning silmitses seitsmendike. "Teie tunniplaanid jagan ma kätte nüüd," lausus ta napilt ning liikus ühe õpilase juurest teiseni. Amy, Glenice ja Rebeca suutsid üleelmisel aastal kõik TVT'd ära teha ning suundusid nüüd koheselt esimesse, Mustade Jõudude Vastase Kaitse tundi.
Klassi ees seisis Thomas, hoides oma pilku kindlalt uksel, mis iga natukese aja tagant avanes ning taas sulgus. Kellahelina lõpuks oli klass täis slytherinlasi ning gryffindorlasi. Teadmatuses uue professori iseloomust, sättisid enamik slytherinlasi end klassi keskele istuma. Jutt vaibus ning rohkem tähelepanu hakati pöörama Thomase'le.
"Täna," alustas ta häälega, mis oli lõikav, kuid ometi teatud mõttes tavaline, "õpime needuste muundamist teisteks needusteks."
Iga viimne kui õpilane kogu klassis kortsutas kulmu. Eales varem polnud nad sellest isegi kuulnud. Hermione Grangeri käsi sööstis välkkiirelt õhku ning ootas luba oma küsimuse esitamiseks. Seda saamata, otsustas ta lihtsalt rääkida.
"Professor. Ma olen mitmetest raamatutest lugenud, et see on täiesti võimatu," lausus ta kõlavalt, sundides isegi Draco Malfoy'd enda poole vaatama. Thomas kergitas vaid oma kulme.
Amy oli kogu seda stseeni täielikus vaikuses jälginud ning tõstis omakorda käe. "See on võimalik. Tegelikult oleneb see suures osas sellest, kui palju loitse sa suudad kombineerida," lausus ta vihaselt ning üllatus mõnevõrra isegi oma sõnade üle. Tegelikult ei teadnud ta sellest asjast midagi, kuid naeratas säravalt teiste uudishimulikule pilgule.
Thomas noogutas. "Miinus viis ja pluss kümme," lausus ta, eelistades mitte kasutada majanimesi.
Tund möödus üsnagi raskelt, kui õpilased olid sunnitud teineteise juhmistamisloitse vigategematuteks rammestamisloitsudeks muundama. Viimasel kukkumisel kõvasti põrutada saanud selga hõõrudes sammus Amy klassist välja. Tund oli varem lõppenud ning seega otsustas ta veidi tähelepanu pöörata karbile, mis tal pidevalt meeles seisis ning isegi tühistesse asjadesse süveneda ei lubanud.
Tütarlaps jõudis paari minutiga puhketuppa, avastades kergendusega, et see on täiesti tühi. Ka vahetunnini oli aega mitukümmend minutit, mis tõotasid tulla väga põnevad.
Istunud jalad ristis oma voodile, tõmbas Amy kohvrist välja pappkarbi ning asetas selle enda ette. Kerge hirmusööstuga libistas ta võlukepi taskust välja ning viibutas seda ukse poole, mis ennast kohe võtmega lukku keeras. Ta tegelikult ei arvanud, et keegi võiks teda otsida, kuid nii oli kindlasti parem tunne.
Otsinud välja paar paberilehte, avas ta need ettevaatlikult ning üritas esijalgu tähtedest aru saada. Pisike kiri oli mõnes kohas laiali läinud ning ilustatud kummaliste konksude ning kaartega. Viimaks suutis ta siiski esimesest lehest aru saada.

Kõik on korras, kuni tema sellest midagi ei tea. Pole mingit põhjust rääkida talle rohkem, enne kui ta pole saanud täisealiseks. Sigatüükas on ta meie probleemidest täielikult väljaspool ohtu. Kirjutan seda, sest sõnades sa mind ei usu. Hakka uskuma, ütlen ma sulle. Meie pereelu kannatab sinu dramaatilise suhtlemise pärast niigi, ning ma ei usu, et Amy seda varsti enam kahtlaseks ei pea.
Klaus.

Amy võpatas. Ta mäletas selgelt, kuidas ema terve augustikuu tõsiselt ärevalt ringi käis ning Amy'ga kauaks ühte tuppa jääda ei soovinud. Viimaks hakkas olukord paranema ning Helen väitis, et tööl oli probleeme olnud. Kas "probleemid", mida isa kirjas nimetas olid seotud vaid tööga ministeerimus, ning miks oleks pidanud Amy ohus olema?

Edasiii ; P

Väga huvitav. Mulle tundub, nagu ma oleksin kuskil sarnast lugu lugenud.

Jah, see on põnev lugu.

Keegi EHPFK-st kah siin Väga hea, olen lõpuni lugenud.

Väga meeldib. Edasi ikka.

Edasi! See on nii lahe!

Ma olen kõigest kaks esimest osa lugenud
väga hea jutt on (y)

Edasi

Väga põnev on