oh la la. Mida juttu XD
Oh, jälle vihm! Mõtlesin ma rõõmuga. Mulle meeldib vihm. Jubedalt. Võiksin sellega isegi abielluda. Vahel paitab see hellalt nahka, järgmisel hetkel üllatab mind oma tugevusega.
Võtsin laualt telefoni ja toppisin selle taskusse. Otsustasin minna jalutama. Vihmaga ei olnud inimesi õues ja seda parem. Ma vihakan inimesi. Eriti veel ennastäis ja koguaeg rõõmsaid. Kõige rohkem neid teisi. Vastikud rõõmurullid sellised! Kui midagi juhtub, jooksevad nad kohe kohale ja proovivad midagi saavutada. Kuid mitte minu silmades.
Tõmbasin selga oma musta jaki ja läksin uks juurde.
'' Ema, ma lähen välja. '' hüüdsin läbi toa eimingi emotsiooniga.
'' Mine. '' vastati mulle. Olin juba toppinud jalga oma vanad mustad ketsid ja pannud pähe omale armsaks saanud mütsi.
Õue jõudes oli vihm tugevnenud. Veel toredam. Kõndisin trepist alla värava poole, mööda meie uuest autost. Vaatasin sellest põlgusega mööda.


Okei, see tuli jah väike, aga mul ema kohe kodus, siis ei saa kirjutada

Veits lühike, aga nice.
Üks asi jäi häirima. Otsekõnes sa ei pane kunagi saatelause ette punkti, vaid ikka koma.

Oki, proovin

Mulle ei meeldi selle peategelase noh, kuidas öeldagi, attitude (ma ei oska enam eesti keelt). See, et kõik inimesed on nõmedad.

Mulle ka ei meeldi. Aga seda ma üritangi muuta.

Niii. Selle osa sai endale laul Rogue Wave - Eyes. Enjoy.

Kõndisin väravani, samal ajal üritasin oma taskust tõmmata välja kõrvaklapid. Kui olin need kuidagi välja saanud, ühendasin need telefoniga ja hakkasin kuulama muusikat. Sellist rahulikku, vaikset, mis erineb minu välimusest. Look in eyes, look in eyes ... Kumises mu kõrvus. Märkasin, et olin juba jõudnud tänavale ja keeranud paremale. Oma üllatuseks märkasin, et keksin mööda tänavat edasi. Miski mu sees ütles, et kui ma koju jõuan, siis läheb kõik hästi. Kekslesin väiksel tantsusammul mööda lirtsuvat tänavat edasi. Lasin ühel samal laulul aina korduda ja korduda. Olen kindel, et koju jõudes oli see mul otsast lõpuni peas. See sama vaikne, helisev meloodia.
Keerasin vasakule, West Valley'le. Mulle ei meeldinud sealsed samas stiilis majad, millel olid isegi vist samad autod uste ees. Viskasin põlgusega neilt majadelt pilgu maha. Tänava lõpus oli näha mingisugust väikest maja, mida ma pole kunagi varem näinud, kuigi ma olen mööda West Valleyt kogu oma elu käinud. See tekitas minus uudishimu, kuid keerasin edasi 23rd Ave'le. Sealt oli käija ainult 2 tänavat ja siis olingi kodus. Esimest korda elus tahtsin koju. Mõtlesin, et miks. Kuigi ma olen põhimõtteliselt terve oma elu kodu vihanud. Ju siis maksab mulle see tunne kätte.


Varsti jõudsingi koju. Jooksin kiiresti oma tuppa, välja tegematta emast ega kellegist teisest, kes proovisid mulle midagi öelda. Avasin oma toa ukse, mis oli kaetud juba kooruva valge värviga. Kui vaatasin üle oma toa ukse sisse, oli see sassis. Igal pool vedelesid riided. Kapiuksed oli pärani lahti ja seal sees olevad asjad olid välja kisutud. Arvutilaual seisis juba keskkeas sülearvuti, millesse olin ma kiindunud. Ümber arvuti oli kokkukortsutatud pabereid, millele olin ma kritseldanud erinevaid asju. Küll laulusõnu, küll pilte ...
Kui heitsin pilgu voodi peale, polnud see just rõõmus vaatepilt. Voodi oli mattunud mu riiete peale, ja sealt vahelt oli paista ka krõpsupakke. Sellepeale vangutasin ainult pead.


Avastasin end ikka veel ukseläve peal seismas ja tuba vahtimas. Keerasin selja ja lajatasin ukse kõva pauguga kinni. Kuulsin õrnalt, kuidas aknaklaasid värisesid. Millegipärast ei meeldi mulle see heli. See on nagu kellegi deemoni hele-hele naer.

Arvamusi?

Hea.

Keskkeas?
Muidu hea.

Selline vana, aga mitte täitsa vana
Mul on selline arvuti maal.

Päris hea, aga see suhtumine, nagu juba Ev ütles, on imelik.
Selles suhtes, et kogu aeg mingi põlgusega jne. Ja see tegelane tundub kuidagi liiga pohhuistlik.

Uut osa!!! Täiega mõnus jutt.

Arya, kuupäeva ikka vaatasid?
Viimane post on tehtud üle aasta tagasi. Seda nimetatakse mujal maailmas kaevamiseks, nii et jamh.