"Mina ei tea!" hüüatas Aurora ja ta tõesti ei teadnud mida teha.

Miseria vaatas kõiki kolme kordamööda, üritades ise samuti mõelda. Ei, tal ei tulnud pähe ühtegi ideed mida teha. Berry oli nii kaitsetu nende ees. Viimaks otsustas ta proovi teha:“Kuidas sa ennast tunned? Saad sa ennast liigutada?“ küsis ta vaikselt, mõeldes selle all kõndimist. Nad pidid varem või hiljem siit minema saama, sest tema sisetunne ütles, et Luciferi järgijad hakkavad neid juba varsti jälitama, kui nad seda praegu ei tee.

Folken kissitas silmi ja küsis: "Kas me teeme ka midagi või passime lihtsalt? Meil ei ole siin ohutu."

-"Me oleme siin seni kuni päike kaob," siis avas ta oma külma pagasi. Ta võttis sealt kolm kilepakki visates ühe Folkenile ja teise Miseriale kolmanda jättis ta endale ja sulges siis karbi.
-"Ma täiendasin oma varustust," sõnas ta ja vaatas siis Folkeni poole.
-"Sa saad hakkama?" küsis ta. Võttis siis ühe relva vöö ja pani selle Miseria ümber.
-"Ka sinul võib seda vaja minna," ütles ta ja võttis pisikese korgi miidi asja oma toidupakilt eest ja jõi.

Miseria püüdis paki kergelt kinni ning suunas pilgu enda uuele vööle, kergitades kulme. Pidi ta hakkama tulirelvu kasutama? "Arvasin, et mulle anti kaitseingli tiitel..." tähendas neidis lõbusalt ning silmitses kaalutlevalt enda pakki. Ning siis suunas ta pilgu tagasi Aurorale, kuid ei hakanud veel jooma.

-"Parem oleks kui sa jood," ütles Aurora Miseriale tõstes koti suujuurest.
-"Kui sa oled janune ja ei toitu, ei taha mina juures olla, et näha kuidas sa inimesele lõpu peale teed. Sinu valik," ütles ta vaadates tõsiselt Miseriale otsa.
-"Ah ja relv, nii igaksjuhuks," Aurora tõstis koti taas suu juurde ja jõi. Kott oli peagi tühi ja ta asetas selle lauale.

Miseria ohkas vaikselt. Juua inimese ja libahundi ees. Ta veel mõistis kui tegu on kaasvampiiriga... "Sa ei peagi juures olema. Ma teen seda..." lausus ta vaikselt ning keeras ettevaatlikult korgi ning siis viis ta pilgu Folkeni pakile. "Ma ei oletanud, et libahundid peavad samuti verd jooma," lausus ta kulme kergitades ning tõstis siis paki suule.

Aurora kergitas kulmu ja küsis:
-"Kaua oled sa vampiir olnud?"

Miseria naeratas talle hajameelselt:"Kogu elu," vastas ta ning lasi loomupäraselt maitsval verel suhu voolata. Tundus, nagu oleks ta just eluvett joonud. See oli parem kui inimesele šokolaad või alkohoolikule klaas ergutavat viskit.

OT: peaks vist tagasi mängu tulema, tea kaua ma siit puudunud olen

Lucy suundus pikkade sammudega oma korteri poole pööningul.Käed rusikasse surutud hoidis ta tagasi oma loomupäraseid vajadusi kedagi hammustada.Eelmisest toitumisest oli kaua möödas...ja maja polnud just lähedal.

-"Ja kaua su elu senini kestnud on?" küsis Aurora tundes juba kerget uudishimu.

"16 aastat," vastas vampiiritar, lõpetades sealsamas ka joomise. Ta voltis tühja paki korralikult kokku ning asetas selle suvalise kasti peale. "Seda on raske uskuda, kas pole?" küsis ta leebelt naeratades.

Palun...Ma tahan kohale jõuda...anus Lucy mõttes iseennast.Lõpuks neiule aitas.Ta põikas kõrvaltänavasse ja ronis kiirelt mööda tuletõrje redelit ülesse.Siis alustas ta jooksu läbides vahemaa oma korterni ülikiiresti.

-"Tegelikult ei ole," sõnas Aurora ja naeratas ka.
-"Selle nalja pärast siin ootab meid kindlalt surm päikesekäes, vähemalt siis kui keegi seda teada saab." Nentis Aurora ikka veel naeratades.

OT: Vaadake teemat Underworld'ist- Vampiiride seadused.

Blendus kõndis mööda tänavat, ta vaatas ringi mõeldes mida teha. Ühtegi ülesannet ei olnud ja ta oli juba pikemat aega igavust tundnud.

Berry suhtus vere joomisesse külmavereliselt, ega pannud seda tähelegi.
"Ja anna mu pärgamenditükk tagasi. Ma pean seda uurima."
Tema hääl oli jahe ja rohkem nagu elutarga naise kui teismelise oma. Justkui poleks ta enam tema ise.
"Ja...ma olen veel ma ise," lisas ta pisut endalikumal toonil.

Berry viimaste sõnade peale ei suutnud Aurora oma naeru tagasi hoida.
-"Kes sa oled? Ja mis kõige tähtsam kuidas sa meist tead?" küsis Aurora lõpetades naeru.

Kuid majani li veel paal kilomeetrit kuid Lucy enesevalitsus oli läbi. Vaikselt ohanud hüppas neiu kergelt katuselt ühele kõrvaltänavale. Taaskord jahile mõtles vampiiritar kuid tema sisemuses oli mingi kummaline rõõm, jahirõõm. Inimeseverd sai soojana väga harva.

"Tean kõike," lausus Berry pisut jahedalt. "Ja...kes ma olen? Mis veider küsimus? Berryks kustutakse mind."
Berry võttis taaskord kirjutusvahendi, ning tegi pärgamenditükile märkmeid. "Ja see tükk on ainus osa, mille ma leidsin Luciferi loitsuraamatust. Ehk siis see on osa vabastamise loitsust. See teeb mind tagasi normaalseks, olgugi, et mitte endisel kujul. See teie arst oli väga arukas."

-"Ma ei küsinud mida sa tead vaid Kuidas?" täpsustas Aurora end ja jätkas:
-"Loitsud? Kuhu ma sattunud olen?" küsis ta ja vaatas umbusklikult Berry poole. Loitsud, mõtles ta. Te peate nalja tegema! See plika on lolliks läinud.
-"Kogu oma elu jooksul pole ma kuulnud mingist saatana käsilase Lutciferi loitsuraamatust! Sa oled liiga palju filme vaadanud." ütles ta vaadates Berry'le otsa.

"Ma ei ole kunagi elu jooksul ainsatki filmi vaadanud. Seni, kuni te mind ei usu..."
Berry lahkus. Talle tundus sealne seltskond veider, kuna ta ise tundis end erinevana. Ta polnud ei vampiir ega libahunt, aga tuli välja, et ka mitte inimene. Tõsi. Ta ei tundnud end enam inimesena, kuna tunnetas enda sisemuses midagi erinevat, mis oli hiljuti pead tõstnud. Lõhnataju oli tugevnenud, ning silmanägemine teravnenud. Jõudes peatänavale, ehmus ta pisut automüra peale, kuid harjus peagi ja võttis suuna surnuaiale.
Ta pidi midagi ette võtma.

OT:Berry peres peaks tilk vampiiri ja/või lycani verd olema, aga ega ma ei tea.

OT: mhm, vanavanaema oli vampiir näiteks? ja tema veres löövad tolle mälestused välja, see oleks loogiline. Arvestades seda, et siin säilitab veri inimese, lycani, vampiiri kõik mälestused ja kannab need edasi.

-"Keegi ei öelnud, et sind ei usuta," sõnas Aurora vaikselt kui Berry lahkus, seda on lihtsalt raske uskuda.

Folken ohkas ja pani silmad. Tüdruk, kelle pärast nad sellist vaeva olid näinud jalutab nüüd lihtsalt minema. See tundus olevat liig, kuid Folken surus viha alla.

-"Persse," pomises Aurora vaikselt ja vaatas ust.
-"Nii, millal me ta üles otsime?" küsis ta siis teiste poole vaadates.

Ferena hulkus metsas. Ta ei julgenud enam koju tagasi minna, sest õues oli valge ja ta ei tahtnud surra.
Janu hakkas vampiiri kurku kuivatama.

Berry suundus metsatuka lähedale surnuaeda, oma veidrikust vanaema hauale, istus pingile, ning küsis: "Miks? Mis minuga toimub?`Ma pole üks nendest, ega ju?"
Ta vaatas oma vanaema hauda lähemalt. Eriti tema sünni ja surma aastaid. Siis tal lõpuks koitis:Ta ei saanud inimene olla... Tema vanaema oli aastate põhjal sündinud 19. sajandil ning surnud aastal 2005.
See pole võimalik! Ta peaaegu karjus need mõtted välja. "Vanaema...see pole võimalik!!!"

Nii, millal see juhtus? mõtles Aurora istudes logisevale toolile. Ta vatas oma seltskonda, noorvampiir ja lycan. Aastaid tagasi oleks neid mõrvatud juba ainuüksi tolle inimese Berry pärast, kes teadis liiga palju. Kuid nüüd ehk mitte, arutles ta omaette. Meil ei ole enam Vanemaid keegi ei ole tegelikult võimul, karistusest võib pääseda.

Berry nuuksatas. Tema vanaema ei saanud ju tõesti vampiir olla, ega? Ta oli surnud. Aga oota...lycan võis olla ta tapnud. Berryl koitis, et ta ei teadnud oma kõige salapärasema sugulase kohta kaugeltki kõike. Ta haaras hauakivi ülemisest äärest, ning suur oli tema hämmastus, kui sellest lihvitod marmorpinnast kild välja kukkus. "Aah!" karjatas Berry ehmatusest, kuna kild oli talle kätte lõiganud. "Mis toimub...vanaema???" Vastus oli ta enda peas. Aga on see võimalik?